Demokraatlik ja kaasav planeerimine tooks tagasi sisulise koostöö ja planeeringutes olevate nõuete järgimise
Avaldatud 11.03.2020 ja täiendatud 29.11.2025
2020. a alguses ja seejärel uuesti 2021. a oktoobris oli päevakorral taaskord planeerimisseaduse muutmine. Käärid seaduse ja selle täitmise vahel on alates 01.07.2015. a, kui praegune seaduseversioon jõustus, aina kasvanud aga Rahandusministeeriumi ega ka hilisemad majandusministeeriumi pakutud eelnõud reaalseid planeerimisprobleeme ei lahenda. Pigem on iga muudatus kodanike kaasamist ja kohtuvälist probleemide lahendamist aina vähendanud.
Planeerimisseaduses on puudunud sanktsioonid rikkumise eest ja planeeringute jälgimine on kohati suisa vaibunud (Nursipalu ja Viimsi jalgpallihalli kaasused, kus I astme kohus on siiski kohustanud ametnike planeeringuid jälgima aga reaalsuses rikutakse neid edasi). Reaalses elus venitatakse planeeringumenetlusi sageli pikalt ja karistamatult, seda eriti Tallinnas.
01.01.2025 kadus kohaliku omavalitsuse planeerimismenetluste üle ka järelevalve, see tähendab, et sisuliselt on nüüd planeerimisvaidlused lahendatavad vaid kohtus. Nii on sagenenud olukorrad, kus kohaliku omavalitsuse ametnik teatab, et kui ei meeldi, mine kohtusse. Kohtusse minek aga eeldab vähemalt paarikümnetuhande eurost eelarvet ja kohtus kaitseb riigi või omavalitsuse palgal olev seaduserikkuja end maksutulude eest. Kaotuse korral pole tal mingit reaalset vastutust.
Planeerimisseaduse pidev asjatu muutmine alates 2014. a (kui valmis täna kehtiv seadus) on olnud planeerimise taandarengu peamine põhjustaja koos säästava arenguseaduse §12 tühistamisega 2014. a riigieelarve seaduse sabas. Just sellega kadus igasugune sidusus arengu süsteemse kavandamise ja riigijuhtimise vahel (vaata video lehe lõpus).
Sisulise kaasamine on asendunud teavitamisega
On fakt, et 01.07.2025. a jõustunud planeerimisseadus vähendas võrreldes varasema seadusega oluliselt kodanike planeerimises kaasarääkimise õigust ja suurendas ametnike omavoli ning korruptsiooni riske.
Varem kehtis lihtne põhimõte, ehitada ei tohtinud teisti kui määras kehtiv planeering. See tagas avalikkuse ees kokku lepitud ehitusmahtude arusaadavuse. Kogu planeerimisprotsess oli süsteemselt avalik. Üld- ja detailplaneeringuid ei tehtud mitte kabineti vaikuses, vaid elanikkonna, ettevõtjate ja külaseltside koostöös.
Täna on selline sisuline kaasamine ja koostöö kodanike ja ettevõtjatega aga aina enam kadumas. Viimsi jalgpallihalli kaasus (vt Pealtnägija) on aga koos Nursipalu kaasusega kokku kukutanud kogu planeerimisseaduse toimivuse, sest kehtivatest kõrgemaastme planeeringutest on üle sõidetud ja kohtud lahendavad looduse kaitsmise ja õigusriigi taastamisega teemasid tiguaeglaselt.
Inimestel raske aru saada, mis toimub, sest detailplaneeringu eskiisi avalikud arutelud kaotati sootuks. Siiski mõnel pool need veel vanade ehitusmääruste järgi veel jätkuvad aga ehitusmääruseid enam ka uus seadus ei nõua. Häid näiteid siiski on, näiteks Harku vallas on ka praegu kõik planeeringudokumendid avalikud ja arutelud toimivad ning nende protokollid ilmuvad kodulehele kiirelt. Samal ajal on paljudes omavalitsustes asja-ajamine läbipaistmatu (näiteks Viimsi vald salastab suure osa planeeringutega seotud kirju ja ei vasta neile) või avalikustamine valikuline (nt Rae vallas on Harkuga analoogne läbipaistev kord puudu, Tallinna planeeringute registris aga pole sageli kõiki dokumente, mis on arhiivis paberkujul). Läbipaistvus on alati parim vahend ausa asja-ajamise tagamiseks ja kaalutuste arusaadavuseks.
Läbipaistvust on vaja nii kaalutusotsuse enda arusaadavuses, kui ka selles kuidas kodanike ja ettevõtjate panuseid oma lähikonna arengusse arvestatakse või ei arvestata.
Varasem aruteludekeskne kaasav planeerimine ongi praeguse seaduse järgi asendatud kirjaliku teavitamisega. Kodanik, ja eriplaneeringu puhul isegi kohalik omavalitsus, on sisulise kaasa rääkimise õiguseta. Jah, arvamust saab avaldada aga enam pole õigust ettepanekute ega vastuväidete esitamiseks. Neid võib teha aga neid käsitletakse arvamusena, mille vastu esitatakse ametnike seisukoht. Pole raske arvata, kumb peale jääb. See suurendab haldusliku omavoli ja võimaldab sahkerdamist.
Kui eelmises planeerimisseaduses oli 47 paragrahvi ehk 17 prinditavat A4 lk teksti, siis uues on 143 paragrahvi ja 45 lk teksti. Kolmekordistunud õigusakti maht on täna aga selgelt planeerimise arusaadavust ja toimivust vähendanud. Tänase seaduse varasemast erinev loogika on osaliselt nullinud senise kohtupraktika suunava rolli. Eelmise seaduse toimimise tagasid 2003-2015 aastatel Riigikohtust tulnud 78 kohtulahendit, mis muu hulgas kaotasid korruptsioonivõimalusi.
Kui te arvate, et uue seadusega on planeerimine lihtsamaks läinud, siis te eksite. Seal kus menetlused venisid enne, venivad need täna veel hullemini (tõsi venimist peidetakse algatamise eelse menetluse osas osavalt, mis ametlikult justkui asja paremaks teeb).
Aina enam nõutakse detailplaneeringult ka ebaseaduslikult projekti täpsust, mis kaotab planeeringu kui arhitektuurse lahenduse kujundamiseks ruumi jätva dokumendi mõtet.
Planeering ei ole projekt. Mis on üldse planeerija roll, kui ta ei toimi huvide tasakaalustajana, kaasajana ja heade arhitektuursete lahenduste kavandamiseks ruumi loojana?
Planeeringust projekti tegemisel ju kaob igasugune fleksibiilsus. Topelt projekteerimist ei ole vaja. Planeerimine on ja peaks jääma siiski strateegiliste valikute ja visioonide põhiseks ja ehitusvõimalusi suunavaks tegevuseks, mitte olema üldisem projekt.
Planeering kui investeerimiskindluse ja ausa konkurentsi tagaja
Täna on detailplaneeringu kehtimine tagatud kehtiva seaduse järgi vaid 5 aastat! Majandustsükli kasvufaas oli praegu 11 aastat kui Covid korrektuuri mitte lugeda, siis suisa 14 aastat. Langus võib tulla sama pikk, millest annab tunnistust Eesti majanduse juba ca 4 aastane kriis (2022 alates). Planeeringute kehtetuks tunnistamine kaotab aga inimeste ja ettevõtjate võimalusi oma vara kasutada, mis võimendab turu kukkumise faasis kriisi. Kusjuures võim vara väärtust vähendada on ametnikel. Seega, mis investeerimiskindlusest me siin räägime?
Selgelt on häiritud ka aus konkurents, sest reaalsuses saavad osad arendajad ehitada kõike seda, milleks teistelt planeeringut nõutakse, ilma detailplaneeringuta. Näieks Tallinnas, Rae ja Viimsi vallas on just planeeringute valikulise menetlemisega puudu vaba kinnisvaraturg. Näiteks nõustasime me Tallinnas Tartu mnt 33 detailplaneeringu koostamist 19 aastat ja samal ajal on sama tee ääres kino "Eha" asemele rajatud hotell projekteerimistingimuste alusel.
Peamiseks sahkerdamise meetodiks ongi täna kujunenud detailplaneerimisest projekteerimistingimuste abil mööda hiilimine. Kaur Lass kirjutas sellest ühe konkreetse juhtumi näitel Pärnus 3 artiklit, mille leiate meie artiklikogust, kui ka käesoleva loo lõpust.
Projekteerimistingimuste abil planeerimisest mööda hiilimine kaotab planeerimise eesmärgi
Projekteerimistingimused ei ole linnades jm detailplaneeringu kohustusega juhtudel mõeldud detailplaneeringu asendamiseks. Planeerimine on siiski protsess, mille eesmärk on ruumilises keskkonnas toimuva suunamine ja tasakaalustamine, mitte kellegi huvi diskussioonideta läbi surumine. Tänase ehitusseadustiku § 26 toob välja “projekteerimistingimused on vajalikud ehitusloakohustusliku hoone või olulise avaliku huviga rajatise ehitusprojekti koostamiseks, kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus.”
Ringkonnakohus tõdes 25.02.2019 haldusasjas nr 3-17-2721 ja 19.06.2019 haldusasjas nr 3-18-835, et Planeerimisseaduse § 125 lg 5 eesmärgiga on kooskõlas tõlgendus, et selle alusel projekteerimistingimuste väljastamine on võimalik üksnes juhul, kui üldplaneering sätestab vajaliku täpsusastmega ehituslikud ja arhitektuurilised tingimused, millest lähtuda. Tõdetakse ka, et need tingimused peavad olema täpsed ega saa piirduda maksimaalse ehitusmahu, hoonestuse kõrguspiirangu ja haljastusnõuete määramisega, sest needki ei ole ala üldised kasutus- ja ehitustingimused. Kahjuks aga pole see omavalitsusi korrale kutsunud.
Probleemi tajuvad ka advokaadid ja kohtunikud
Olukorras, kus planeeringuid ei võeta enam aluseks ehitamisele, on küsitav kogu planeerimise vajalikkus. Ajakirjas “Juridica” 3/2018 kirjutas LINKLaw vandeadvokaat Triin Biesinger: “Artikli autor nõustub täielikult riigikohtunik Viive Ligi eriarvamusega asjas 3-17-1398, kus nenditi, et ehitus- ja kasutuslube puudutava Riigikohtu praktika tulemusena on ehitusloa vaidlustamine muutunud üsna mõttetuks, lahendiga asjas 3-17-1398 vähendatakse veelgi detailplaneeringu kaalu ja kogu planeerimisseaduse võib prügikasti visata. Riigikohtunik oletas, et õigusvastane ehitamine saab veelgi enam tuult tiibadesse, sest sellise investeeringu tegemine ei pruugi lõppeda lammutamisega ja ettevõtlusvabaduse sildi all saavutatakse õigusvastase käitumisega pigem konkurentsieelis.” Prohvetlikud sõnad riigikohtunikult. Kui vaatame objektiivselt tänast praktikat, siis nii ongi läinud.
Odavaim lahendus ühiskonnale on pöörduda tagasi vana seaduse uuendatud versiooni juurde.
Miks me toodame mahukaid seadusi, mida keegi ei täida? Eelmist kuni 2015 juunini kehtinud planeerimisseadust täideti, sest see oli koostatud planeerijaid, omavalitsusi ja teisi eksperte kaasavalt ning arvestad ka Euroopa ruumilise planeerimise hartaga. Seda täideti, sest sai tugineda kohtulahenditele ja sisulise kaasamisega loodi nö kodaniku järelevalve oma elukohta ümbritseva ruumi üle. See välistas tuumajaamad tagahoovis ja teerullimeetodi ametnikele või poliitikutele meeldivate objektide läbisurumisel nagu nüüd on juhtunud eriplaneeringute puhul.
Meil on täna kaks rahaliselt mõistliku valikut: 1) Vana planeerimisseaduse hästi toiminud loogika juurde tagasi pöördumine. Ka 2025 aastal ju veel menetletakse osasid detailplaneeringuid lõpuni eelmise planeerimisseaduse järgi, st see vana seadus toimib ka praegu endiselt ja ei oma sarnaseid vastuolusid ja planeeringutest mööda hiilimise viise nagu praegune haldusliku omavoli korras läbi surutud planeerimisseadus. Lisaks tagavad selle toimimise riigikohtu lahendid. 2) Planeeringute vajaduse täielik kaotamine. Siis oleks praegune olukord, kus ühed peavad planeeringuid tegema ja teised saavad ilma asenduv kõigile võrdse võimalusega ehitada planeeringuta. Igal juhul on see parem kui ebaseaduslik ehitamine ja sahkerdamine, mis nagunii seadustakse ajal, kui teised ootavad planeeringu algatamist aastaid ja siis koostavad detailplaneeringuid palju pikemalt kui tänases seaduses määratud 3 aastane tähtaeg. Tähtajad, mis pole ametnikule siduvad on vaid korruptsiooni soosivad, sest ametnikul puudub täna igasugune isiklik vastutus.
Kõige rumalam on praegune järelevalvetu ja karistamatu õigusrikkumiste soosimine ehk pea liiva alla peitmine koos logiseva õigusakti kosmeetilise parandamisega. Selle tulemusel ehitab Viimsi Vallavalitsus rikkudes planeerimisseadust, ehitusseadustikku ja looduskaitseseadust Eesti suurimat jalgpallihalli kohta kus oli üldplaneeringu järgi kergetööstusala ja keelatud transpordimahukas suurhooned (vt all lingitud "Pealtnägija" saatelõik).
Meie eesmärk on seista Eestis demokraatliku ja kaasava planeerimise taastamise eest. Me vajame kodanikuühiskonnana ametnike omavolile piiride panemist.
Meie planeerimisekspert Kaur Lass kohtus 2020 a. märtsis Riigihalduse Minister Jaak Aabiga, et käesolevas blogis ja all olevates artiklites toodud probleeme selgitada ka ministrile, sest riik pole suutnud planeerimisalast järelevalvet laiemas kontekstis (st laiemalt kui vahetu planeeringu menetluse kontroll seaduses määratud juhtumitel) toimima panna.
Kohtumisel kiireid lahendusi ei lubatud aga probleemide olemasolu sõnum sai ministrini viidud (sh esitatud ettekanne, kus probleemid on selgelt kirjas). Reaalsuses regionaalminister samme aga ei astunudki.
Hiljem kohtus Kaur Lass Rahandusminister Martin Helmega, kes lubas planeerimisseaduse menetlusele kaasa aidata ja seda tegigi. 2020 a suvel töötati välja uus seaduse eelnõu (seda tutvustavad slaidid leiab altpoolt) aga paraku jäi see soiku 2021 a alguses seoses valitsuse vahetumisega (vt allpool olev Koit Brinkmann artikkel). Veel aastapäevad sai seda proovitud ühel või teisel viisil edasi viia aga seda edutult.
Jääme omalt poolt siiralt lootma 1995. a kuni 2015. a kestnud kaasava ja demokraatliku planeerimise taastumisele ja eriplaneeringute teerulli ning projekteerimistingimuste kaose kadumisele. Kindlasti on vaja peatada õigusriigi kokku kukkumine, mille sümboliteks raha seas on kõikjale tuulikute surumine 2024 a, ning Nursipalu ja Viimsi jalgpallihallikaasused, millega kogukonnad on kohtus.
